Juuksur ja Petti-Seelik

Vaatasin täna hommikul peeglisse ning konstanteerisin fakti, et jaa, kaks last on mu juustega imet teinud. See, mis seal taga tolknes, sarnanes rohkem hiiresaba kui patsiga. Tundsin kergelt häbi, iseenda ees eelkõige. No mida, väiksed lapsed pole õigustus, et oma juukseid niimoodi kohelda. Helistasin juuksurisse (läksin meelega uude kohta, uue juuksuri käe alla), imeläbi sain 3 tunni pärast aja.
Näpu vahel pilt daamist nimega  Kimberly Wyatt, selline

lootsin omale samasuguse soge lasta teha. Siis hakkasin mõtlema, et kui ma sellisega koju ilmuks, peaksin  vist rõdule kolima või mütsi kandma 24/7.
Juuksur tegi sellise soengu maxi-variandi. Eriti kuuldes, et ma kahe kuu pärast pulmitama hakkan. Mõistlik otsus. Mis pidulikku soengut sa ikka sinna 10 cm sisse teed.
Juuksur Kristinit kiidan mõnuga - lisaks kiftile soengule avastasin juuksepuudri Osis Dust It. Kuidas ma enne ilma selleta elada sain, ei tea.

Leidsin jube kuuli lehe  http://mibutterfly.ee/ , kus pehmest šifoonist tehakse imeliselt ilusaid Petti-Seelikuid. Eestis. Värvivalik on valgest mustani, kirjusid tehakse ka. Ja pitsist. Kevadeks tuleb üks minu ja üks minu plika kappi. Värvi pole veel otsustanud, aga igaljuhul tulevad need ühte värvi. Kahtlustan kumbagi neist:

Või siis hoopiski midagi tumedamat.

Lehte lapates juubeldasin rõõmust, et mul on lisaks poisile kodus ka tüdruk, kes ilmselgelt ise mitte-rääkida-osates peab alla neelama minu kui tema ema riietuslikud katsetused :)